Disainiööl selgusid 2014.a. tootedisainiauhind BRUNO võitjad 10.10.2014

26. septembril „Disainiöö” raames anti  Eesti disainiauhindade galaüritusel Lilleküla jalgpallihallis üle Bruno toote­disainiauhinnad. Eesti disainihariduse rajaja Bruno Tombergi  järgi nime saanud preemiad määratakse 2006. aastast.

Parima tööstusdisaini kategoorias võitis Mihkel Güssoni nutiseadmetega ühendatav Shaka miniilmajaam, millega saab mõõta tuule kiirust, aga ka kasutada seda viljakasvatajale vajaliku mürgitamise logiraamatu või ehitajale betoonivalu kontrollseadmena. „Shaka, mis on välja kasvanud Garage 48 projektist, on tõeliselt uudne. Seda saavad kasutada purjetajad, lohesurfarid, mägironijad ehk siis kõik, keda ilma tuulisus võiks puudutada,” selgitab kunstiakadeemia tootedisaini osakonna professor Heikki Zoova žürii üksmeelset otsust. Ta leiab, et Shaka enneolematu lahendus loob uue standardi. USA disainer Elissa Bloom lisab: „Shaka valiti välja selle uuenduslikkuse pärast: see oli midagi sellist, mis oli tõesti uus ning mida keegi polnud näinud.” Belgia disainer Tania De Bruycker kommenteerib: „Shaka puhul on tegu väga praktilise tootega, mis aitab teada saada, milline on parasjagu ilm. Piisab vaid seadme ühendamisest iPhone’iga.” Pärast esimese toote turuletulekut 2013. aastal on Shaka seadmeid müüdud rohkem kui 50 riigis üle maailma ja Shaka on valitud Euroopa 50 parima start-up-toote hulka.

Veel tõsteti esile Cleveroni tootearenduse meeskonna ja Lauri Hirvesaare kavandatud CleverBox 2 pakiautomaadilahendust,(kus on nüüd juures ka kitsamaid sahtleid, ning Mihkel Masso elektrikerist Huum Drop. Viimane võiks eestlastele eriti korda minna: selle elektrikerisega saab samasuguse pehme ja kauakestva leili nagu puukerisega. Kerise metallosad on minimeeritud ning kivide hulka suurendatud (55 kg kive). Tulemus sobib mõõtmetelt hästi väiksesse sauna ning pakub praegu müügil toodetega võrreldes parema saunaelamuse. Tänu ovaalsele vormile ja originaalsematele mõõtudele kaalub toode vähem kui teised sellesarnased tooted (11 kg). Kerist saab juhtida ka nutiseadmerakenduse kaudu.

Vajadus, esteetika, otstarbekus

„Tuleks teha asju, mida inimestel on tõesti vaja,” selgitab rahvusvahelist žüriid juhtinud Paolo Favoretto valiku tagamaid.

Parima autoridisaini kategoorias võidutses ühest kohast teise tõstetav valgusti-riidepuu „What?” ehk „Mida?”, mille autor on Tarmo Luisk. Väga tegusa ning andeka ja pidevalt üllatava disainerina tuntud Luisu lambi kohta ütles Berliinis tegutsev USA ajakirjanik Mi­chael Dumiak: „Lahendus on vahva, sel on isikupära ja suhtumist.” Seda on ka Aavo Ermeli põneval viisil selja tagant (mitte pandla kohalt) reguleeritaval püksirihmal.

Esteetika ja otstarbekuse poolest jäid meelde ka Piret Loogi nahksed seljakotid ning Anneli Altoni jalgrattakottide kollektsioon, mis lahendab väga kenasti rattaga liikuja vajaduse oma asju mugavalt paigutada. „Kollektsioon on valminud Tartu kõrgema kunstikooli diplomitööna. Tahtsin anda jalgrattakultuuri arengusse oma panuse ning tegeleda jalgrattakottide disainiga ka pärast kooli lõpetamist. Valisin oma lõputöö koostööpartneriks Rootsi jalgrattafirma Stålhästen, et luua kotikollektsioon, mis vastaks brändi retrohõnguliste toodete klassikalisele ja minimalistlikule stiilile. Praktilise töö aluseks oli Stålhästeni moto ühendada vanad traditsioonid uute lahendustega, miska pühendasin palju aega rattakottide ajaloo tundmaõppimisele, sh erinevatele valmistustehnikatele, kasutatud materjalidele ja kotitüüpidele,” tutvustab autor oma purjekangast ja nahast tehtud kotiperekonda.

Rattakotte oli võistlusel teisigi, ka oli võistlustööde seas Indrek Naruski sportlik roostevabast terasest linnaratas Viks, millele on tunnuslikuks käsitööna valmiv raam, mis koosneb kahest peegelpildis toruraamist. Narusk: „Selle kasutajate hulgas on nii 50aastaseid arhitekte, soccer mom’e, kes mehele pulma-aastapäeva kinki otsivad, kui ka 17aastaseid fixie fänne, kes tahavad massist erineda. Statistiliselt on kõige rohkem nooremapoolseid, umbes kolmekümneseid head disaini hindavaid linnarattureid, kes ise on sageli loome- või IT-valdkonnast. Geograafiaga on lugu nii, et Lääne-Euroopasse saadetakse praegu Vikse kõige rohkem, kuid ka USA ja Aasia müük näitab kasvavat trendi.”

Žürii liikmed tunnistasid, et rattaga liikumine on elustiilina aina menukam ning sestap avaldub ka disainis.

Kärtsum, mustrilisem

Huvitav oli täheldada, et kuna otsustajate ringis oli ainult üks eestlane, siis ei eelistatud sugugi ainult sulnilt „põhjamaiseid” kaupu, vaid ka kärtsumaid ning mustrilisemaid tooteid. Eksperdid osutasid, et nii mitmedki esemed võiks suunata hoopis Ameerika turule.

Valiti ka publiku lemmikud: moodnekodu.ee lugeja võis Bruno nominentide seast valida oma lemmiku, mis haakub koduse interjööriga. Autoridisaini kategoorias osutus rahva lemmikuks stiilne „Male”, mille autorid on Stella Soomlais ja Nick Rawcliffe. See on veidi meestele mõeldud sõrmuseid meenutavate malenditega komplekt, millel on kaasas nahast malelaud. „Praegu töötame kahe järgmise lauamängu kallal: esimesena tuleb turule trips-traps-trull ning siis tuntud Türgi mäng tawula ehk backgammon. Eesmärk on teha paljude lauamängude kollektsioon. Igasuguseid põnevaid lahendusi on mõttes, seega praegu minu koostööl Nickiga lõppu ei paista,” lubab Soomlais järge. Tööstusdisaini vallas oli lugejatele kõige meelepärasem Mihkel Masso elektrikeris Huum.

Eesti disaini auhinna Bruno Facebooki lehel rebis teistest ette Tarmo Härmaoru Aquator OÜ tarbeks loodud „spordivann” Swimitation™ . Uudseks elemendiks on sel veidi liblikat meenutaval tootel ergonoomiline treenimispink. Vägagi populaarne oli ka Rauno Märksi Mumm Mõmm, mis lustliku brändina on juba austajaid leidnud ning sümpatiseerib nii noortele kui ka nooruslikele.